Kui ema Maris Kangur meile ukse avab, on Meribelil külaline – parajasti on külas nelja-aastane tädipoeg Sten-Markkus. Samuti tuiskab ringi kutsikas Miki, ka tema on meie eelmise külaskäigu järel kaks kuud vanemaks saanud, aga ikka sama lustlik. Sten-Markkus ja Miki on Meribelile juba vanad sõbrad. Kuid viimasel ajal saab väike tüdruk tihti kokku veel mitme omavanuse beebiga, kelle emad leidsid üksteist Facebooki grupis.

“Siin oli ikka paras möll,” meenutab Maris kolme tita – Meribeli, Leia ja Sophie – viimatist kokkusaamist. “Kõvasti tuuseldati ringi ja tõmmati kõik asjad välja, mis kätte saadi. Neid marakratte ei saa enam hetkekski valveta jätta.”

Kuigi kolm pisitüdrukut on ühevanused, käituvad nad kõik erinevalt. Kolmest sõbrannast on Meribel kasvult kõige pikem, samas ise­loomult kõige rahulikum. Seltskonnast ainsana tema veel ei käputa, kuid tal on teised nõksud, et sinna, kuhu tahtmist, kohale jõuda. Sõpradega mängides jäi Meribel rohkem vaatlejaks, sellal kui teised kaks olid aktiivsed suhtlejad ja suutsid korra isegi omavahel kaklema minna. Väike Leia näis kolmest kõige tundlikum, isegi ehmus ja hakkas nutma, kui emme teda korrale kutsus. Sophie aga ilmutas pisut kadedust, klammerdus oma mänguasja külge või tahtis mängida täpselt sama asjaga, mille teine laps just välja valis. “Külaskäik lõpeb meil alati sellega, et Sophie ema peab ostma koju täpselt samad mänguasjad mis Meribelil, ja mina jällegi samad asjad mis Sophiel,” ohkab Maris muiates.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu