“Miks öeldakse, et müts läheb pähe? Pea läheb ju mütsi?”

Nii on paljud eesti lapsed läbi aegade küsinud, arvan ma, ja vähemasti enda omade puhul julgen kinnitada: seda nad küsisid. Kas on keeletundlikkus ja keelest justkui väljas olek tingitud ka mu laste kakskeelsusest?

Igatahes on meie peres sedasorti küsimusi läbi aegade täiendanud ameerik­lasest isa, kes eesti keelt värske pilguga näeb. “Kui saastaga natuke tegeleda, siis on see ju sääst!” ja “Kui sa tuled mu juurde, kas ma olen siis puu ja mul on juured?” ning muud sellist.

Niisugustele sõnamängu­dele on üles ehitatud ka Anti Saare “Kojamees Urmas”. Mulle väga meeldib julge algus, mis annab kohe võimaluse lapsele õpetada “õieti” ja “õigesti” sõnade erinevust.

“Mis siis õieti toimus?”

...Minu ema oli nii-öelda keelepede. Kui meie, lapsed, näiteks õues trifaaterit mängisime ja keegi luges kõva hääle ja lohaka suuga “kakskend, kakskend üks...”, võis üleval kortermajas ühest avatud aknast meie ema peanupp paistma hakata. “Ei ole nii, ütle välja: kakskümmend!” hõikas ta üle hoovide.

Ja “järel” ja “järgi” ja “peale” ja “pärast” – ka selliseid märkusi tegi mu raamatukoguhoidjast ema pidevalt.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu