Tegelikult see lõbustab Maarikat (34), kui mõnes ametiasutuses oodatakse temalt iseteadlikku järsku suhtumist. Nii nagu “Õnne 13” Uuevariku miniale Anule omane. Jaen Joonatani (1 a 4 k) sünni järel pole Maarika telesarjast eriti eemal olnudki, sest temaga samal ajal – üllatus, üllatus! – oli käima peal ka seriaali-Anu.

Oma esimese etteaste “Õnnes” on teinud ka Jaen – kolmekuuselt ja Anu pojana. Praegu on Anu tegemisi seriaalis siiski pisut harvem näha. Võtted on Tallinnas pühapäeviti, kuid igal teisel nädala­vahetusel on Maarikal pealinnas ka kool ning ajad kattuvad. Näitlejatar õpib Põlistarkuse ja Rahva­ravi Koolis sünnitoeta­jaks. “Stsenarist arvestab “Õnne” kirjutamisel, mis ajal keegi näitlejatest osaleda saab,” paljastab ta teletöö köögipoolt.

Maarika istub oma kodus Rakveres akna all, püüab meile naeratades ja teretades minimaalselt suud liigutada, sest samal ajal, pildistamise eel, annab meikar ta huultele viimast lihvi. Majakesest, mille elutoaaknast näeb iidset Vallimäge nagu peo pealt, saab üheks päevaks fotostuudio. Stilist, meikar, juuksur – kõik askeldavad ümber Maarika. Fotograaf käib nagu õhinas jahikoer toast tuppa ja osutab siis magamistoas asuvale riidekapile. Siin ees pildistamegi kaanefoto – sünnib tal otsus.

Kogu selle rõõmsa kaose keskel uitab noorperemees Jaen uudishimulikult ja enesekindlalt ringi. Äkki haarab ta mul näpust, tirib kaasa ja juba seisatame kesk magamistuba. Jaen jutustab elavalt midagi, käed käimas – veel ainult talle endale arusaadavas keeles. Ning jääb siis mulle uhkelt otsa vaatama. Tõlkes kõlaks see nii: “Muide, sellessamas magamistoas ma ju sündisingi!”

Kodusünnitus – jaa

Sünnile eelnes filmilik sündmusteahel. Oma 37. rasedusnädalal oli Maarika sõitnud Muhumaale vanematekoju, et enne lapse ilmaletulekut pisut puhata. Abikaasa Jaak (33) tegi samal ajal nende Rakvere kodus remonti. Ja siis, prauh! keset ööd tulid naisel veed ära. “Minu esimene mõte oli, et praamid ju veel ei käi! Aga olin kindlalt otsustanud kodus sünnitada. Helistasin oma sünnitoetajale, kes soovitas hakata vaikselt asju pakkima ja varahommikul esimese praamiga mandrile tulla,” jutustab Maarika muiates. Nii ta oma õdede abiga tegigi. Praamilt maha astudes kolis end kähku abikaasa autosse ümber. Kiiresti käidi veel Tallinnast läbi, et sünnitoetaja Karita Mikkolt sünnitusvann saada, ning järgmisena ämmaemand Ingrid Kaoküla juures, kes kõhubeebi südametoonid heaks hindas, ning juba võetigi suund Rakverre.

“Jaak, tule räägi sina ka,” kutsub Maarika, enda kõrvale ruumi tehes. “Oh, ma ei mäleta enam,” heidab mees nalja, kuid tõsinedes tõdeb, et oli algusest peale kodusünnitusega päri, sest see tundus loomulik valik. Asi kulmineerus sama päeva õhtul. Parajal hetkel saabus ka sünni­toetaja. “Mina toimetasin ja nokitsesin seal teha, mida vaja. Valisin muusikat ja süütasin küünlaid,” meenutab Jaak.

“Mul tuli kohe selline ürgne link,” jätkab Maarika õrnalt. “Aegade algusest, kui naine kodus sünnitab, on mehed vett ja puid sauna tassinud, vaadanud vanemate laste järele. Ja nüüd minu mees teeb täpselt sedasama, hoolitseb kõige eest. See oli nii armas.”

Mõte kaasata sünnitoetaja – ja ehk ka ise seda ametit õppima minna – tiksus Maarikal­ kuklas juba enne lapse­ootele jäämist.­ “Hiljem, kui käisin juba rasedate gruppides, tajusin, millist toetust naised vajavad. Tundsin, et saaksin ja tahaksin seda pakkuda. Sünnitoetaja hoiab sünnituse juures justkui seda kõrgemat mõtet, ühendab mehe, naise ja sündiva lapse. On otsekui tõlk, selgitab lahti ämmaemanda meditsiinilised protseduurid ning vajadusel hoolitseb ka ruumi eest. Ta ei tule mehe ja naise vahele, aga toetab ka meest, kui vaja.”

Maarika peab oluliseks tööd, mis koos sünnitoetaja ja Jaaguga juba enne tähtsat sündmust ära tehti. Seega mingit hirmu tal sünnitusele minnes ei olnud. “Teadsin, et kõik läheb hästi. Sünnitus on loomulik ja vaimne toetus kergendab seda. Ütlesin sünnituse jooksul vist sadu kordi välja hingates: jaa!” seletab noor ema. Nüüdki, meie jutuajamise jooksul ütleb ta korduvalt, rahu tekitava tämbriga sedasama sõna. Kord peaaegu sosinal, siis jälle jõulisema häälega. See mõjub niivõrd lõõgastavalt ja sisendavalt, et hakkan ka ise mõttes jaa’sid kordama.

Unistus luua lapsele ja endale kõige mõnusam võimalik sünnikogemus läkski täide. “Täiega!” kinnitab Maarika. “Minu meelest haiglas sekkutakse liiga palju, selle asemel et jälgida. Samas on see väga okei, kui inimene tunneb end just sünnitusmajas turvaliselt.”

Aga kui kodus sünnituse ajal midagi ootamatut juhtub?

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu