Aga enne, kui laps ema südames kasvama hakkab, elavad pered üle nii kõhklusi kui ka hirme. Palusime neid kommenteerida kahel emal, kellel on selja­taga edukas lapsendamise kogemus.

“Tütreke on tõesti isa nägu,” ütles ämm Veronika Isbergile (49) väikese Greete (7) katsikutel. See oli pingest vabastav lause, sest pesamuna Greete oli perre saabudes juba aasta ja nelja kuu vanune ning üles kasvanud lastekodus. Abi­kaasad Veronika ja Koit soovisid perre mitut last, kuid poeg Veiko (10) sündis arstide abiga alles neljandal katsel. Nad proovisid kohe saada ka teist last, kuid kahjuks järgnesid taas ebaõnnestumised ning tasapisi hakkas peas tiksuma mõte, et lapse võib saada ka teisiti.

Greete perretulekust on nüüdseks möödas kuus aastat. Veronika kirjeldab toonast ootuseaega sama ilusa ja rõõmurohkena, nagu tihtipeale kirjeldatakse rasedust. Ta esitas kohalikule omavalitsusele lapsendamise sooviavalduse, käis koolitustel, sõlmis seal uusi tutvusi. Koos Koiduga rõõmustasid nad teiste perede lapsesaamise üle, kuni ühel päeval jõudis järg nendeni. Veronika mäletab, et ettenähtud kohtumised lapsega turvakodus tundusid formaalsusena – nad olid otsekohe valmis Greete oma perre vastu võtma. Tookord neljane Veiko arvas samuti.

Kahe täiskasvanud poja ja kuueaastase Emma ema Inna Klaos (48) ütleb, et mõte pakkuda kodusoojust veel ühele lapsele küpses tema peas aegamööda. Kui pojad said täiskasvanuks, tundis ta, et aeg on käes. Ta tegi läbi PRIDE koolituse (PRIDE: P– parents/vanemad, R– resource/ressurss, I– information/informatsioon, D– development/areng, E– education/haridus) laste­kodulapse perrevõtmisest ja andis oma soovist teada kohaliku oma­valitsuse lastekaitsetöötajatele. “Emana ja naisena olen praegu tohutult õnnelik, et mul on olemas ka tütar!” ütleb Inna, kellest on tänaseks saanud lapsendamiskeskuse Oma Pere tegevjuht.

Veronika ja Inna nõustusid kommenteerima kõhklusi ja muresid, mis tihti eelnevad perede otsusele avada oma süda uuele lapsele.

Olen kaalunud lapsendamist, aga...

… ma ei ole oma soovis päris kindel

Veronika ja Inna motiivid lapsendamiseks olid kõige levinumad ning ühtlasi kõige paremad – nende südames ja peres jagus ruumi veel ühele lapsele. “Kõige tähtsam on soov armastada ja oma armastust jagada,” rõhutab Inna.

See tähendab ka seda, et lapsendada soovijal tuleb olla enda vastu aus. “Jah, ma tahan hoolitseda lapse eest. Ma ei taha last sellepärast, et kõigil teistel on lapsed või et ma olen juba nii vana, aga last pole, või et mul on uhke maja ja auto ja kallis koer, aga last ei ole,” kirjeldab Inna Klaos. “Väga oluline on see, et sa oled valmis muutma oma elustiili ja vaateid, pühendama oma elu laste armastamisele. Kui sul on piisavalt armastust ja puudu on vaid laps, siis see on hea motiiv. Kui aga tegelikuks motiiviks on kadedus – teistel on, aga minul ei ole –, siis mõtle sellele, et last ei võeta aastaks ega viieks aastaks, vaid kogu eluks.”

… ma soovin, et lapsel oleksid teatud omadused

Veronika meenutab, et kui nad tegid lapsendamisavalduse, siis soovitati neile konsultatsioonide käigus, et uus laps võiks olla oma pojast noorem ja võiks olla tüdruk – siis on vähem võrdlemist. “Meie olime avatud – ükskõik, kas poiss või tüdruk. Kuna ooteaeg kestis umbes poolteist aastat, siis vahepeal täpsustasime, et laps võib olla taotluses kirjapandust vanem, sest ka poeg oli vahepeal kasvanud.”

Inna küsis eneselt alguses, kas ta saab lubada endale seda, et valib last. Ja vastas ise – ei. “Mul oli lihtsam kui neil, kellel pole üldse lapsi. Ma teadsin, kuidas beebid lõhnavad, olin tundnud imiku kasvatamise rõõmu. Otsustasin, et võtan vastu esimese pakkumise vanuses kuni 7 aastat, olgu ta tüdruk või poiss, üksik või koos venna-õega.” Sooviavaldust täites arutasid nad koos spetsialistiga, milliste tervise­probleemidega nad toime tuleksid ja mida saaksid lapsele pakkuda.

Niimoodi tuli neile üheksakuune tüdruk, kelle areng vastas kuuekuuse omale, kellel oli mitmeid terviseprobleeme ja kelle sünnivanematelt ei olnud veel vanemlikke kohustusi ära võetud.

Paljud lastetud pered soovivad saada beebit ja mida väiksemat, seda parem. Inna ütleb siiski, et võimalus lapsendada terve imik on väga suur vedamine. “Tuleb arvestada, et enamasti satuvad turvakodudesse või lastekodudesse narkomaanide või alkohoolikute lapsed. On juhtunud, et lapsendatud imik osutus kasvades väga haigeks lapseks. Teisalt – nii võib juhtuda ka oma lapsega …”

Kui soovid imikut, aga ei saa, siis lohuta end mõttega, et suurema lapse probleemid on paremini teada. Pealegi – enamik vanemaid, kelle laps on juba suureks kasvanud, ei mäleta kuigi palju tema beebiaega. Toredad mälestused algavad just koos koolieelikuga.

Igati OK on ka see, kui sinu eesmärgiks lapsendajana on pakkuda häid arenguvõimalusi tublile, andekale lapsele. On väga häid näiteid heade eeldustega lastest, kes uutes peredes puhkevad tõeliselt õitsele.

… mind hirmutab suhtle­mine lapse sünniperega

Inna tütar oli enne lapsendamisõiguse saamist kaks ja pool aastat peres hoolduslepingu alusel. Hooldusleping annab sünni­vanematele õiguse oma lapsega kohtuda. “Igal perel on oma lugu. Kõik sünnivanemad ei soovigi lapsega kohtuda, kuid võib juhtuda ka nii, et sünnivanem muutub pealetükkivaks. Meie suhtlesime teise emaga omavahel, kuid alguses olid meie vahel raskused. Pärast lapsendamist me enam ei suhelnud ega kohtunud.”

Veronikal ja Greetel ei ole sünniperega olnud mingit kontakti.

Hoolduslepingul lapse kohtumisi sünnivanematega korraldavad kohalikud omavalitsused. MTÜ Oma Pere pakub kasuperele psühholoogilist toetust, mentori­teenust, nõustamist ja vajadusel ka ruumi kohtumiseks. Hooldusvanem ei pea sünnivanematega kohtuma, aga tavaliselt ikkagi kohtub, sest laps vajab toetust. Inna lisab, et selliseid kohtumisi ei tohiks ka sünniperele peale suruda.

Üldiselt on asjade loomulik käik selline, et kui lapsel on uues peres hea, kui ta tunneb, et teda seal armastatakse, tema eest hoolitsetakse ja tal on turvaline perekond, siis jäävad sünni­perega kokkusaamised harvemaks. Kui sünnivanem ise on kohtumisest loobunud või laps keeldub kohtumisest, siis ei saadagi kokku.

Lapsendamise korral ei saa sünnivanemad teada, kes on lapse uued vanemad. Samuti ei tea lapsendajad, kes on bioloogilised vanemad. Laps saab uue pere- ja soovi korral ka eesnime. Inna: “Olen arvamusel, et lapsele on parem jätta sünniema antud nimi. Lapsendatud laps on siiski kahe perekonna laps – ühed vanemad andsid talle elu ja nime, teised pere ja armastuse. Lapsele peab midagi alles jääma emast, kes ta sünnitas.”

… lapsendamisest rääkida tundub keeruline

Veronika pere ei ole lapse ees salanud, et Greete on sündinud mujal ja siis tulnud nende perre. “Et ta ei peaks seda teistelt kuulma: “Oi, kas sa siis ei teadnudki …”” Et asi oleks ka naabritele üheselt selge, korraldasid nad uue pere­liikme esitlemiseks lähinaabritele terrassipeo.

Inna tütar teab, et tal on olemas sünniema, aga Inna on see ema, kes teda armastab ja kasvatab. “Olen talle öelnud, et kui saad täiskasvanuks, siis pöördume sotsiaalkindlustusametisse, kust sa saad infot oma vanemate kohta, ja kui soovid, siis ametnikud aitavad korraldada nendega kohtumist.”

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu