Kas see, et mõne aastaga kaob suhtest säde, on siis tõesti paratamatu, küsivad endalt ilmselt paljud aastaid koos elanud paarid. Kas seda peaks võtma kui normaalsust ja leppima ning mõtlemagi nii, et kui midagi pole otseselt halvasti, siis ongi hästi?

Sama küsimus painas seitse aastat tagasi Sille Jõgevat (42), kes praegu elab koos mehega uue põneva väljakutse tõttu Thbilisis. Kui naine Toomasega (49) tutvus, oli kummalgi seljataga üks pikem kooselu ning kummalgi eelmisest suhtest teismeline poeg. Hiljem sündis neil ka ühine poeg, kes praegu on kaheteistaastane. Kriisimomendiks olid Sille ja Toomas olnud abielus kuus aastat, enne seda tuttavad neli aastat, niisiis oli olnud justkui kümme aastat aega teineteist tundma õppida. Tegelikult tundus aga mõlemale, et koosoldud aastad viivad neid teineteisest hoopis eemale. Jutuks ei söandanud nad seda võtta, sest otseselt millegi üle kurta ju polnud.

“Tol ajal oli mul endalgi väga raske sõnastada, mis meie suhtes puudu jäi. Pealtnäha oli kõik justkui olemas. Tundsin aeg-ajalt üksindust, kurbust, vahel ka tühjust ja väärtusetust,” meenutab Sille. Naine üritas leida rahulolematuse põhjusi ja vastuseid endast: osales kõikvõimalikel enesearengukursustel, proovis eri tehnikaid, luges suhteraamatuid. Ent see ei toonud paari ellu olulisi muutusi, eemaldumine jätkus.

Seda, et rahulolematuse põhjus võib peituda paarisuhtes, hakkas Sille oletama siis, kui tal tekkis sõber, kellega ta sai vabalt jagada oma mõtteid, tundeid, unistusi ja ideid. “Oli hetki, mil uus sõber muutus mulle juba lähedasemaks kui abikaasa. Siis hakkasin tõesti muretsema, et kui nii jätkame, pole meie abielul varsti enam mõtet. Kaugenesime teineteisest vähehaaval nii emotsionaalselt kui füüsiliselt,” meenutab Sille.

Tagantjärele saab ta aru, millest ta tol hetkel oma abielus kõige enam puudust tundis – turvalisest emotsionaalsusest ja hingelisest kontaktist. “Meil mõlemal puudus oskus teineteist lõpuni ära kuulata, oma valusaid ja hirmutavaid tundeid ning mõtteid teineteisega jagada. Olime harjunud ise hakkama saama ega tulnud selle pealegi, et jagamist üldse vaja on. Uskusime siiralt, et murede endale hoidmine, nendega ise hakkama saamine teeb partneri elu kergemaks ja ennast tugevamaks. Tegelikult läks kõik hoopis vastupidi – me eemaldusime teine­teisest,” tõdeb Sille.

Ehitus- ja kinnisvarafirmas tegev Toomas arvab, et kindlasti aitas võõrandumisele kaasa ka tema töö välismaal, mis tõi kaasa oma vajaduste rahuldamiseks alternatiivide otsimise. “Seda ilmselt mõlemalt poolt,” tunnistab ta.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu