“Tead, emme, mul on Elisest nii kahju, sest tema ema suitsetab,” räägib laps mulle mängu­väljakult naastes. “Elis muretseb väga ema tervise pärast.” Kui uurin, kas Elis on sellest ka emaga rääkinud, saan vastuseks, et tõenäoliselt mitte, sest ta ema olevat väga tõre. Elise ema haakub seekordse teemaga, ent tavaloogika vastaselt pole “suitsev korsten” mitte tema, vaid laps.

Kui lapsel on mure, ei saa ta istuda autorooli, gaasi põhja vajutada ja murede eest ära sõita. Ta ei tohi veel sõbrannadega lõõgastumiseks veini juua ega loe ka eneseabi­raamatuid. Elis õnneks julges oma muret teiste lastega jagada.

Aga enamasti ei näegi täis­kasvanud muretsevat või kurba last, vaid halvasti käituvat last. Kui lapsega enam toime ei tulda, siis arvab vanem või lähikondsed, et laps vajab tera­peudi sekkumist. Et lapsel on probleem. Tegelikult on probleem vanemal ja laps annab käitumisega märku, et isa või ema vajab abi. Kui vanem hakkab nüüd enda eest hoolitsema, on see lapsele tohutu kergendus.

Lapsed muretsevad ja teatud piirini on see loomulik, sest neist sõltub nii vähe. Muretsemine on püüd asju kontrollida ja kuigi saavutatud kontrollitunne on illusioon, ei suuda isegi täiskasvanud sellele “kiusatusele” vastu panna. Lapsed kardavad vaeseks jääda või seda, et vanemad lähevad lahku. Ent kõige suurem hirm on see, et ema või isaga juhtub midagi halba ja ta sureb ära. Mõnikord on neil hirmudel alust, aga enamasti mitte ja laps vajab vanema tuge, et selle teemaga rahu sõlmida.

Meie peres on surma teema sageli päevakorras. Enamasti tõstatub surma teema eelkoolieas, kui lapsed hakkavad elu kulgu paremini hoomama. Need küsimused ei vupsa kohe üles, vaid tulevad leebe sissejuhatusega, mida tasub õppida tähele panema. Need võivad alata näiteks hirmuga, et äkki sureb ära pere lemmikloom või vanaema või ... “Mis siis saab, kui sina ära sured?” uuris mu seitsmeaastane hiljuti väga murelikult, endal nutt kurgus. “Ma näen, et sa kurvastad ja muretsed, sest vanemate kaotus on kõikide laste suurim hirm,” vastasin talle. “Aga praegu on asjalood nii, et hetkel ma ei hakka surema. Ma hoolitsen enda eest nii hästi, kui saan, et teiega väga kaua koos olla. Ja selle aja jooksul õpetan ma sind, kuidas kaotustega toime tulla. Kui see päev kätte jõuab, siis oled sa piisavalt tugev, et selle suure kurbusega kohtuda.”

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu