Kui Valgas elava Arvo Meeksi (34) tütar Andreal viies sünnipäev lähenes, tuli Arvol ja abikaasa Marjul leida koht, kus pidada lapse esimest “juubelit”, sest linna ainus mängumaa oli uksed sulgenud. “Kuna mängumaad või üleüldse mõnda põnevat kohta lastele sünnipäeva pidamiseks Valgas enam pole, siis otsustasime peo teha kodus. Kuigi oleksime soovinud kutsuda peole terve rühma, siis korteris pole see kahjuks mõeldav,” selgitab Arvo.

Peopaigana kaaluti ka Tartut, kuid ilmselt oleks nii mõnelegi lapsevanemale olnud liiga kauge sinna kohale sõita. “Kuna sünnipäeva kavatsesime pidada argipäeva õhtupoolikul, oli oluline, et peopaik asuks lasteaia lähedal. Nii et lõpuks otsustasime kodu kasuks,” ütleb isa. Tema sõnul oli hiilgav mõte kutsuda viieseks saava tütre sünnipäevale ka õhtujuht – klounitar. “Õhtujuht sidus kogu seltskonna üheks ja hoolitses selle eest, et lastel oleks tegevust ja nad saaksid koos lustida. Ilma õhtu­juhita oleks ilmselt igaüks oma nurgas nokitsenud ja see poleks nii vahva olnud.”

Keda rühmast kutsuda ja keda mitte, selle lasid lapsevanemad otsustada sünnipäevalapsel. “Andrea teab ise kõige paremini, kellega ta lasteaias rohkem mängib ja seltsib. Seega tundus see variant kõige mõistlikum,” räägib Arvo. Kuna varasemaid sünnipäevi olid peetud pigem pere ja sugulastega, polnud ka kogemust, kuidas oleks kõige mõistlikum lapse valitud sõbrad sünnipäevale kutsuda. “Pidasime lasteaiaõpetajaga nõu ning selgus, et enamasti pannakse kutsed riidekappidesse. Nii tegime ka meie. Loomulikult oli kahju, et kõiki rühmast kutsuda ei saanud, aga korteris tähistamine seab teatud piirangud.”

Isa sõnul tuleb lasteaias aeg-ajalt ikka ette olukordi, kus osa lapsi saab mõnele sünnipäevale kutse, osa mitte. “Kui Andrea pole kutset saanud, pole ta sellest kunagi suurt probleemi teinud. Tundub, et ta mõistab, et igale poole ei saagi alati minna. Ja vajadusel oleme seda talle selgitanud.”

Pidu rühmas ja peretuttavate seltsis

Tartus elav Heili Põldsaar (32) on oma kuueaastase poja Henri sünnipäevi tähistanud enamasti kahes kohas: rühmas lasteaiakaaslastega ja väljaspool rühma sõprade-tuttavate ja nende laste seltsis. Henri rühmas kehtib ema sõnul traditsioon, et sünnipäevalapse vanemad katavad pidulikuma laua, lapsed laulavad ja õpetaja teeb igaühest koos hällilapsega sõbrapildi. “Tavaliselt on iga laps joonistanud ka pildi või kaardi.”

Heili sõnul on seniajani sellest piisanud ning eraldi sünnipäevapeole ta Henri lasteaiakaaslasi pole kutsunud. “Seda juba puhtalt praktilistel põhjustel. Meil on suur pere ja sõpruskond ning sünnipäevadel on alati niisamagi 20–25 last, 40 last oleks juba liig mis liig,” lausub Heili.

Poja sünnipäevi on ta soovinud alati korraldada põnevates kohtades, näiteks põllumajandus­muuseumis, liikluslinnakus või mõnes mängutoas. “Unistuste sünnipäev oleks lastega kuskil rabas matkates või näiteks Uhtjärve ürgoru nõiariigis, kus metsas lõkke kohal oksa otsas kaneelisaiu küpsetada. Kuna selline pidu eeldab aga pikemat teekonda, siis ilmselt realiseerin selle kunagi hiljem väiksema sõpruskonnaga,” räägib Heili.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu