“Mitte kunagi. Ei iialgi. Nikogda. Never ever ma ei lenda enam üksinda väikese beebiga välismaale!” See lause tiksus mu peas terve lennu Venemaalt koju, samal ajal kui beebi vibuna mu süles röökis. Palun-palun natuke turbulentsi ja õhuauke, et beebil oleks põnev ja ta vait jääks! Asi, mida keegi ei soovi ja mis tundub ohtlik, oli beebile viimane lõbustus, kui talle ei pakkunud enam huvi ei mänguasjad, ajakirjad, kommipaberid, tšekid, pudelid, krõpsupakid, tiss, lutt ega ka kõrvalistuja montenegrokeelne tilulilutamine. Kõigi reisijate pilgud olid minul.

Eelmise aasta talvel tegin Venemaal üht filmi, mis jäi tookord raha ja aja nappuse tõttu pooleli ning mida nüüd kevadel ja suvel lõpetati. Kuna kevadel olin kohe-kohe sünnitamas, siis ei saanud ma minna, ning selle tõttu pidid nad minu stseene koomale tõmbama. Siiski, mõni stseen jäi veel teha. Nüüd, suvel, ei olnud mul muud varianti kui minna beebiga kahekesi, kuna Märt ei saanud kaasa tulla. “Küll me hakkama saame!” rahustasin teda, endal süda peksmas ja jalad värisemas.

Lend sinna möödus tagasitulekuga võrreldes napilt hästi. Beebi oli lennujaamas mul ilusti kõhukotis magama jäänud ja lootsin, et magab lennukis terve tee kenasti edasi. Aga ei. Lennukis pidin ta kotist välja tirima ja üles äratama ning rihmadega enda külge kinnitama. Ilmselgelt selline sundasend beebile ei sobinud ning ma püüdsin elu eest tema meelt lahutada kõigi värviliste krõbisevate asjadega, mis kotis leidusid. Paar korda ta ikkagi vääksatas ja kohe sain kõrvalistujate pahameelepilkude osaliseks. Klassika. “Mitte kunagi. Ei iialgi. Never ever ma ei vaata kuidagi viltu neile lastele, kes röögivad,” lubasin ma sisimas.

Öösel hilja saime hotelli. Mõned tunnid magamist ja taas üles, et võtteplatsile minna. Imestasin, et nad ei suutnud organiseerida kas või mingitki vankritaolist asja, kus beebi saaks magada. Palusin endale ka eraldi ruumi, kus beebi saaks rahulikult olla ja magada. Lubati. Reaalsus oli see, et olin hunniku meesnäitlejatega ühes ruumis, kus polnud kohta istumiseks ja beebi söötmiseks. Kõndisin mööda Mosfilmi kõledaid koridore ringi, beebi kandekotis, sest võtteplatsile sain alles 8 tundi lubatust hiljem. Mõne aja pärast läksin närvi ja palusin siiski eraldi ruumi. Leiti üks pisike grimmituba, kus sain beebi lõpuks põrandale tekikese ja mantli peale magama panna. Vaatamata mu beebi toitmiseks paljastatud rinnale, vooris inimesi kogu aeg sisse-välja. Ei, ta ei supelnud prussakate keskel, nagu arvati, aga nähtud sai neid maja peal küll. Söögiks olid barankad ja tee. Njämm.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu