Kellele ei meeldiks jõululaupäeva õhtul läbi kahiseva lume saunast elumajja loivata, et seal siis pohla­moosi ja verikäkki mõõdutundetult seedetrakti kupatada. Suvest rääkimata – olgu seda Eestis nii vähe kui tahes, on need mõned soojavõitu päevad tore looduse embuses õhtusse veeretada.

Teisest küljest on suvila tohutu koorem. Tean seda oma kogemusest, või noh, pigem oma isa ja ema omast. Nad ostsid Brežnevi ajal Saaremaale maja, ikka selleks, et linnamüra eest metsakohina kaitsvasse haardesse pageda. Paraku ei jõudnud nad sinna kunagi, vähemalt nii palju kui mina mäletan. Esiteks oli Saaremaa tollal mandrist mõnevõrra kaugemal kui täna. Teiseks asus meie suvekodu merest veidi kaugemal, kui alguses tundus.

Mitte et me igal aastal suvitamas poleks käinud. Me tegime seda lihtsalt igal pool mujal. Küll peesitasime me Treimani külas, küll Käsmu poolsaarel, küll Pivarootsi kadakate vahel. Igal kevadel sõitis isa taksoga (olid ajad!) ringsõidule, pidas suvaliste kena väljanägemisega majade ees auto kinni ning uuris pererahvalt, ega nood suveks üürilisi otsi. Otsisid muidugi! Ole aga mees ja näita rahakotti!

Konkurents oli tohutu, sest lisaks kaasmaalastele pidi isa (ja kõik ülejäänud eesti isad) Venemaalt ja mujaltki tulnud puhkajatega võistlema. Neil oli aga pahatihti rohkem rublasid kui mõnel eesti lastekirjanikul. Lastekirjanikul olid samas omad eelised ning merelähedase katuseta ei jäänud meie pere kunagi. Ning mis seal salata – olid ikka mõnusad suved tõesti. Kohe nii mõnusad, et kipuvad tänase päevani mu üldiselt tüütuvõitu unenägudesse rõõmsamat meeleolu tooma.

Üks ja kindel suvekodu on kindlasti enamat kui märge kinnistusraamatus, millega kolleegide ees keksida. Lastel kipuvad mälestused segi minema ja kui neid varajases eas geograafiliselt ülearu vintsutada, ei pruugi üht ja sidusat lapsepõlve tekkidagi, hilisemates mälestustes vähemasti.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu