Mõte Islandit külastada sai alguse aastaid tagasi ühest töisest kohtumisest, kus viibis ka Islandi esindaja. Tarvo Nõmme humoorikalt kirjutatud “Minu Island” süvendas soovi veelgi ning 2016. aasta juulis külastasimegi perega seda kauget saart. Reisi planeerimine algas juba aasta alguses, kõik vajalikud piletid ostsime veebruaris ning ka auto broneerisime samal ajal.

Meie viieaastasele pojale Rasmusele oli Helsingist väljunud Icelandic Airi lend tehtud igati meeldivaks – pakuti tasuta komplekti, milles oli banaan, rosinad, jogurt, kõrrejook ning ajaveetmiseks värvipliiatsid ja värvimisraamat, kleepsulehed ning kõrvaklapid multikate vaatamiseks.

Kuigi islandlased eelistavad neljarattaveolisi sõidukeid, valisime meie saarel ringi sõitmiseks Renault Clio, mis osutus üllatavalt mahukaks ja hätta sellega ei jäänud. Rentida sai ka turvatooli. Reis kulges saare lääneküljelt põhja suunas. Esimeseks peatuskohaks oli Borgarnesis asuv Islandi asustamise keskus, kus saab tutvuda saareriigi ajalooga. Keskuses on ka kohvik. Kindlasti soovitan linna sisenedes läbi astuda teeäärsest pagarikojast Hagkaup Kaffihús, kus on suur valik leibu-saiu ning kondiitritooteid.

Sõit põhja läks kiiresti, sest maastik on väga põnev ja teeäär täis lambaid. Kulude kokkuhoiu eesmärgil otsustasime ööbida telgiga kämpingutes. Vaid viimasel ööl enne tagasilendu olime hotellis. Islandi kämpingud on erineva tasemega, kuid valdavalt varustatud kõige vajalikuga ja lastele on neis alati ka mõni atraktsioon. Eriti meeldejääv oli Akurery kämping, kus vanemad lapsed saavad tiigi kohal ronimisrajal tasakaalu proovile panna. Väikese tasu eest saab rentida vesirattaid. Reisi alguses oli sooja vaid 9 kraadi, öösiti langes temperatuur nulli lähedale. Seetõttu tasub investeerida korralikku magamiskotti ja sooja pesusse. Reisi lõpupoole oli sooja juba 17 kraadi. Muuseas, suvel on Islandil päevavalgust 24 tundi, sest päike loojub vaid kolmeks tunniks ja päris pimedaks ei lähegi.

Külas vaaladel

Kuigi kämpingutes on olemas ka kööginurgad, kasutasime kogenud matkajatena toidu valmistamiseks priimust. Toidud olid Eestist kaasa võetud: konservid, kotikestes riis, pakisupid ja -pudrud. Kasulikuks avastuseks oli kakaoga kondenspiim, millest sai jahedatel hommikutel lapsele sooja saamiseks kakaod valmistada. Võileivamaterjali ja jogurteid (skyr) ostsime kohalikest poodidest.

Ühest reisijuhist võis lugeda, et väiksemates asulates täidab tankla külakeskuse funktsiooni, sest tanklates on tavaliselt pood ja kohalik kiirsöögikoht koos suure saaliga, kus islandlased õhtuti aega veedavad. Meie käisime tanklates lõunatamas. Valik on lai ja portsud suured ning ei meenuta sugugi meil tuntud kiir­toidukettide toodangut.

Reisi üks meeldejäävamaid sündmusi oli vaalavaatlusretk Húsavíkis. Enne seda külastasime vaalamuuseumi, kus on väljapanek vaalade luustikest ning seal saab lõpuks aru, kui suur sinivaal tegelikult on. Kusjuures, muuseumi tarvis ei ole ühtegi vaala surmatud.

Vaalavaatlusretkede pakkujaid on mitmeid, mõned on suunatud vaid täiskasvanutele. Meie kasutasime Gentle Gigants teenust. Laeval antakse soe kombekas selga, väikestele lastele soovitan näiteks voodriga kummiriided kaasa võtta, sest väikseim kombe oli sobiv umbes 125 sentimeetri pikkusele lapsele. Meil õnnestus näha nii delfiine kui ka küürvaalu. Tagasiteel sadamasse pakuti sooja jooki. Keha saab kinnitada sadamas fish and chips väli­laudadega söögikohas.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu