Tegelikult muidugi oli, aga eks me kõik – see tähendab lapsevanemad – kipume alles tagantjärele targaks saama. Pidin pooleks päevaks Rakverre sõitma ja kodune logistika kujunes selliseks, et tuli Mirjam kaasa võtta. Loomulikult kukkus ta kriitilisel hetkel protesteerima ja kui ma palusin tal riided selga panna, teatas preili käsi rinnale kokku põimides, et tema küll kuhugi tulla ei kavatse.

“Kavatsed ja kuidas veel,” põimisin mina oma käed rinnal vastu.

“Ei kavatse,” jäi Mirjam kindlaks.

Midagi ei jäänud üle – kasutusele tuli võtta kavalus ehk alatu valetamine.

“Kes siis jõehobu vaatab, kui sa kaasa ei tule?” küsisin ma endalegi ootamatult ja sain kohe aru, et olin teinud vea.

“Jõehobu?” ajas Mirjam piimahambad rõõmsaks naeratuseks lahti. “Jaa, jõehobu, jaa, jõe­hobu!” hõiskas ta elevusest ning tegi seejärel riidesse- panemise kiiruserekordi.

Rakverre jõudes küsis ta esimese asjana, millal me jõehobu juurde läheme.

“Varsti,” ei jäänud mul muud üle kui edasi valetada, sest kui ma oleksin talle praegu tõtt rääkinud, oleksid mu Rakvere kohtumised sama hästi kui ära jäänud. Tegin oma asjad ära, rääkisin paar tundi suurte inimestega suurte inimeste asju, Mirjam talus seda kõike kannatlikult ja mainis jõehobu vaid paar korda. Siis saabus tõehetk, sest meil oli vaja tagasi Tallinna sõita.

“Mirjam,” hakkasin ma ääri-veeri seletama. “Me kindlasti vaatame ükskord jõehobu, äkki läheme isegi Riia loomaaeda, seal on teisigi vahvaid loomi, mis sa arvad, räägime õhtul emmega ja peame plaane?”

“Eiii, ma tahan tänaaaaa!” tõmbas Mirjam suu kriipsuks.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu