Mul valutab täna selg ja ma mõtlen, vähemasti üritan mõelda: “Olen tänulik, valu on elu õpitund, kogemus...” Olen seda tänulikkuse-õppimist hakanud tasapisi aina tõsisemalt võtma. See on võti isikliku õnneni: leida igas olukorras üles miski, mille eest kõiksusele või ka konkreetsele inimesele öelda “aitäh”.

Emotsioonidel on mälu

Näen tänulikkuse-teemat kõikjal enda ümber. Näiteks pagulasi süüdistatakse tänamatuses. Võimalik, et põhjusega. Aga kas süüdistaja ise oskab olla tänulik? Selle eest, mis tal olemas on, näiteks kodumaa ja kodumaja? Edasi, veel keerulisem väljakutse: kas ta oskab olla tänulik selle olukorra eest, kuhu Euroopa on sattunud, ja sellest midagi tänuga õp­pida?

Tundub, et paljude jaoks jagunevad elus ette tulevad olukorrad kaheks: kõik hea on enesestmõistetav ja kõik halb on kellegi teise süü. Samas saaks mõlema, nii hea kui halva kohta öelda esimese reaktsioonina “aitäh”... ja sealt vaadata edasi.

Igal juhul: õppima oleme siia tulnud kõik. Ja olen kindel, et tänulikkus kui selline on omandatav. Meenub üks mõttekäik dalai-laama õpetusest: emotsioonidel on mälu ja arengu­võime, nii nagu lihastel. Kui sa teed trenni, olgu see lihastrenn või emotsioonide teadlik kasutamine, läheb sooritus iga korraga lihtsamaks.

Tänulik tunneb ära õnne

Loen palju ingliskeelset psühholoogiakirjandust (üks mu lemmik-esseekogumikke on ka eesti keelde tõlgitud, pealkirja all “Kasvatamishirm”, soovitan!) ja nopin üles kõikvõimalikke uuringute tulemusi, korrelatsioone. Näiteks: lapsed, kes oskavad tänu tunda ja märkavad tänada, on keskmisest õnnelikumad ja intelligentsemad. Me ei tea, kus on põhjus, kus tagajärg. Mina arvan, et paljud tänapäeva lapsed on ära hellitatud, neile pole õpetatud tänulikkust ja see on põhjus, miks nad ei oska õnne ära tunda.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu