Mõtlesin, et umbes kaks aastat oleks paras aeg, kuid kui esimene laps ära sündis, tuli üsna kohe tahtmine ka uue järele. Olgugi et olin kui elav laip – laps ei maganud regulaarselt pea aasta, öösiti ärkasin lugematu arv kordi, silme ees lainetas ja tasakaaluhäired olid igapäevased. Ka elukaaslane Jaanus oli seda meelt, et laste vanusevahe võiks olla väike – küll me koos hakkama saame. Nii et otsus hakata teist last planeerima sündis üsna kergelt.

Planeerimine sai ootamatu lõpu, kui meie suureks üllatuseks olime üsna pea taas lapseootel. Üllatas see, et esimest rasedust ootasime pea aasta ning arvasime, et võibolla ei lähe ka seekord väga kiiresti. Meie poeg Johan oli saanud äsja 9kuuseks, kui neid saatuslikke triipe rasedustestil nähes elevust tundsin.

Nüüd, olles umbes 23. nädalat lapse­ootel, on lisaks elevusele pähe tulnud ka palju muid mõtteid. Esiteks: vahepeal ma unustan, et olen rase, kuigi füüsiliselt on seekord raskem. Vaimselt on aga kõik justkui kordusfilm, mida ei pea enam nii süvenenult vaatama. Tegelen Johaniga ja korraga hüppab pähe, et olen ju rase – sel hetkel hakkan muretsema ta väikese venna pärast. Tekib justkui süümepiin, et ta ei ole pidevalt mu esmastes mõtetes ja teadvuses, nagu oli seda esimene rasedus ja esiklaps.
Ka selliseid momente on päris palju, kui vägisi tikub pähe küsimus: mida ma üldse mõtlesin – kuidas ma küll kahe väikese lapsega hakkama saan? Esimesel titeajal polnud aega ei magada, süüa, istuda ega pesta… Kuidas peaksin siis nüüd paremini toime tulema, kui üks aktiivne 1,5aastane tegelane juba ringi jookseb? Kuidas on võimalik aega planeerida, kui kummalegi ei saa öelda, et “kannata, ma jõuan sinuni, kui teine on söönud”? Mida ma siis teen, kui beebi on rinnal 45 minutit ja 1,5aastane paneb end selle ajal jooksul potentsiaalselt ohtlikku olukorda vähemalt 145 korda?! Neid mis-meil-ometi-arus-oli-mõtteid on olnud nii palju, et ei jõua kokku lugeda.

Kuid ülekaalukalt võidavad selle sisemise debati teised mõtted. Kui ma Johanit ootama jäin, olin terve aeg ärev, sest ei suutnud uskuda, et selline õnn nagu lapse saamine on meile osaks langenud… Muretsesin, et siin peab mingi aga olema. Lõpuks, kui ta sündis, oli meie õnn otsatu – terve, tugev, aktiive, imeline poeg! Millega me selle oleme ära teeninud? Justkui terve laps oleks midagi erakordset.

Meie elus ei ole päevagi (kaasa arvatud siis, kui end elava laibana tunnen), mil me poleks tänulikud või võtaksime seda enesest­mõistetavalt. Oleme poja üle siiralt õnnelikud. Tunneme iga päev nii suurt armastust ja ülevaid emotsioone ainuüksi sellepärast, et ta olemas on.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu