Niipea kui seiklus­himulistele Adelele (9) ja Steven-Lucale (7) on päevapiletiteks mõeldud käepaelad randme ümber kinnitatud, tormavad nad suure hooga elektriautode suunas. Mõlemad mäletavad juba varasemast, et liikluslinnaku väravasse kipub kergesti saba tekkima, sestap tuleb väle olla. Kevin (9), juba vana kala moto­spordis, tuhiseb neist uljalt mööda, võttes suuna kaugemal asuvale kardirajale. Ta teab, et esimese tunni veedab ta rajal kihutades ja siis jälle otsast peale sabas seistes, et uuele ringile minna.

Mõni aeg hiljem on kardiraja järjekorras juba ka Adele ja Luca. Isegi poiste isa Vahur ei suuda panna vastu ahvatlusele lastega rajal mõõtu võtta. Kui esimene adrenaliinilaks käes, suudavad Adele ja poisid pisut rahulikuma meelelahutuse poole vaadata: algul minnakse ronimislinnakusse ja kui seal isu täis turnitud, suundub lõbus kamp basseinidesse-liumägedele, et seal keskpäevasest kuumusest leevendust saada.

Meie võtame mehega lõunapausiks välja kodust kaasa haaratud piknikumoona. Pargi jõepoolses küljes on olemas kõik, mis vaja romantiliseks eineks looduses: grillahjud ja puud grillimiseks, lauad ja toolid, ilusast jõevaatest rääkimata. Kui lapsedki linnupetet võtnud, suundume pargi tagumisse otsa, kus batuutidel, seiklus­rajal, miniloomaaias ja mängudetoas kulub märkamatult järgmised paar tundi. Jalad hüppamisest väsinud, järgnevad poisid Adelele põrkeautode ruumi, kust hetk hiljem hakkab kilkeid kostma. “Oi, see oli tõeline fun!” hõikab Luca hämarast ruumist taas päikse kätte tulles.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu