Kuidas beebiootus möödus?

Joanna: Üldiselt kenasti. Klassika­liselt algas kõik iiveldusega – kui tõele au anda, siis jõudis iiveldus isegi varem kohale kui positiivne rasedustest. Tööd tegin agaralt edasi kuni veebruari keskpaigani, viimasel kuul said väsimus ja uni tegutsemistahtest tihti võitu.

Kuidas sünnitus läks?

Kristo: Kokkuvõttes hästi, kuigi miski ei olnud nii, nagu loetud, mõeldud ja plaanitud.

Joanna: Sünnitus oli pikk ja keeruline, aga tulemus on ju imeline! Täiesti maaväline kogemus, seda ei ole võimalik mitte kuidagi seletada, ainult kogeda. Täpselt nii ongi, et on elu enne ja pärast sünnituskogemust.

Ja kui lõpuks need kaks silma mulle nii selgelt otsa vaatasid! Meile oli suurimaks toeks ja abiks ämmaemand Siiri Ennika, kes kogu protsessi nii tähendusrikkaks muuta aitas.

Kristo, milline oli sinu roll?

Kristo: Igakülgne toetus. Pakkusin vett ja hoidsin kätt. Olin valmis seal, kus vaja, ja olin lihtsalt olemas.

Joanna: Kristo oli minu tugi, selge­ mõistus ja suurim abiline: ta oli täpselt seal, kus vaja, ja tegi seda, mida vaja. Tegelikult ma tal küll väga midagi teha ei lubanud ega palunud, aga nii oligi kõige parem – kõik toimis!

Kuidas elu pärast Jasperi ­sündi välja nägi?

Kristo: Haiglas saime alati kõrvalisele abile loota, kuid koju jõudes olime täiesti omapead ja alguses ärevad. Esimestel öödel ärkasime iga krõbina peale. Paari nädala pärast olid rollid paigas. Väsimus oli alguses päris suur, kuna polnud harjunud, et iga paari tunni tagant on väike äratus. Aga kõike korvab see pisike ime, kes iga päev oma vanemaid naeratustega rõõmustab.

Joanna: Elu oli ilus, väga emotsionaalne ja 360 kraadi erinev varasemast. Harjuda tuli nii meil, beebil kui ka meie pere varasemal pesa­munal, koer Bertal. Õnneks moodustasime Kristoga juba esimesest päevast väga efektiivse tandemi Jasperi eest hoolitsemisel ja julgen täitsa ausalt öelda, et tegelikult on meil kogu uue eluga harjumise protsess läinud väga sujuvalt.

Milline on praegu tavaline argipäev?

Joanna: Ärkame, sööme, käime õues, sööme, jutustame, sööme, magame, sööme, magame... Väga tasapisi hakkab tekkima midagi päevakava meenutavat. Päevaseid unesid on keskmiselt kolm. Hommikul ärkame kella 9 paiku, kindlasti püüame iga päev vähemalt paar tundi õues veeta ja ööune aja on noorhärra ka juba kenasti paika sättinud. Üks toimetus, mida pea alati kolmekesi teeme, on vannitamine. Alguses oli koos julgem, nüüd saaks juba üksi ka hakkama, aga koos on ikka toredam!

Kuidas beebi töiseid tegemisi on mõjutanud?

Kristo: Üritan rohkem kodus olla ja Joannat aidata. Lisaks tahaks kogu aeg Jasperit näha.

Joanna: Kuna olen vabakutseline, siis leian need mõned hetked tööasjade toimetamiseks beebi kõrvalt. Veidi töiseid tegemisi hoiab mu mõtte värske ja täitsa ausalt ütlen, et pole veel sellist tunnet tekkinud, et „appi, lähen hulluks siin kodus“. Kõike tuleb teha muidugi mõõdutundega ja rangelt ainult beebi uneajast näpistades.

Kristo, vastupidi, otsib võimalusi rohkem beebile pühenduda. Kristo, kelle töö on muidu keskmisest liikuvam, tegi Jasperi ootuse ajal palju tööasju ette ära ja tänu sellele saab nüüd tihti kodukontoris töötada. Sellest on palju abi ja rõõmu.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu