Olgugi et armastan oma tööd väga, pean siiski iga kord ületama endas kerge ebakindluse, kui astun üle võõra kodu läve, võtan istet pere elutoas ja hakkan neid usutlema isiklikel teemadel. Kahtlustan, et sama tõrke peavad ületama ka lahked küllakutsujad ise. Õnneks sulatab Hermine (1 a 10 k) kohe kõigi kohmetuse, hüüdes mulle tervituseks rõõmsalt, veel kerge titeaktsendiga: “Tüdruk! Tädi!” Ta sätib end suure elutoalaua äärde toolile, tihedalt minu kõrvale istuma ning toksib mind oma väikse jalaga laua alt rõõmsalt ja julgustavalt. Maria (31) vuristab kööginurgas kohvimasinaga ja Hermine teatab tähtsalt enda ette lauale osutades: “Miinele ka!” Koos Hendriku (30) espressoga ilmub lauale tüdruku babyccino ehk pisike tass mõnusat piimavahtu.

“Kuule, kuu-lee...” korrutab Hermine küsimusi oodates, samal ajal kui Maria koogi lauale paneb. Väiksed lapsed on ühes sarnased: nad on siirad ja avatud. Ka siis, kui nad põlvnevad pisut aukartustki äratavast suguvõsast nagu Hermine. Hambaarstist pereema Maria vanemad ja vend on arstid ning isa, Hendrik Toompere juunior, teadagi, kolmandat põlve näitleja. “Emme istub ka!” annab Hermine emale leebelt korralduse laua äärde tulla, kuid Maria valib diivani, sest olles viimaseid nädalaid lapseootel, on seal märksa mugavam. “Vaata, kui suur emme on, tule ise minu juurde,” kutsub ta. Hermine otsustab olla sündmuste keskpunktis suure laua taga.

Avatud ja heatahtlik

Hendrik on just saabunud Linnateatrist proovist, kus ta lavastab novembris esietenduvat tükki, mille tööpealkiri on “Kaks poola keelt oskavat vaest rumeenlast”. See räägib muuhulgas suhtumisest võõrastesse ja ksenofoobiast. Draamateatris jookseb jätkuvalt “Väljaheitmine ehk ühe õuna kroonika”, mis samuti käsitleb võõraviha. Viimase lavastusega pälvis Hendrik Eesti teatri lavastaja aastaauhinna ja eraldi veel kolleegipreemia lavastajatöö eest.

Kas see teema puudutab teda kuidagi isiklikult?

“Ikka puudutab, meid kõiki puudutab! Üks põhiline küsimus, mis neis lavastustes kerkib, ongi see, kas meil on õigust suhtuda võõrastesse halvasti ja kas keegi saab end teisest paremaks pidada?” küsib Hendrik tuliselt. “Tegelikult soovivad ju kõik elada inimväärselt ja tahaksin siiralt uskuda headuse võimalikkusse. Arvan, et kõik võõrad, kes tulevad, pole tingimata halvad. Pimesi inimeste kastidesse ladumine on mulle vastumeelne.”

Hiljuti luges ta Süüriast pärit perest, kes on Eestis hästi kohanenud, teinud oma äri ja müüb Süüria toitu. “See oli väga südantsoojendav,” ütleb ta. “Kahjuks kostab kõige valjemini välja vihane ja vaenulik hääl, ehkki ma ei usu, et see peegeldaks meie rahva üldist hoiakut. Olukord maailmas on kahtlemata ärev ja rändluse probleem üle käte läinud. Aga aitama peab, sest ka meid on aidatud. Ja kes teab, võibolla läheb meil kunagi uuesti abi tarvis.”

Hendrik pooldab sõbralikku, heatahtlikku ja abistavat mõttelaadi, sest kõik, mis sa teistele teed, tuleb endale tagasi, nii hea kui halb. Ja seda suhtumist tahab ta ka oma lastele edasi anda. “Neile tuleb õpetada juba väiksena, kuidas probleeme lahendada, neis empaatiavõimet kasvatada ja sellega kohe hoolega tegeleda, et kasvaks hea ja tubli inimene,” räägib isa, pilguga tütrekest paitades.

Oktoobris Eesti kinoekraanidele jõudvas mängufilmis “Keti lõpp” on Hendrik üleharitud ja üleõppinud üliõpilane, kes pole kunagi teinud ühtki “päris” tööd, oma kätega. Tema siht on kadunud: miks üldse on olnud vaja nii palju õppida ja mis selle kõige mõte on? “Film räägib kiirtoidu­kohast – õigemini elust, mis seal üle leti teenindajale avaneb. Ja sealt paistab kõike, seinast seina. Tullakse abielumurede ja muude hädadega – see on galerii rõõmsatest ja kurbadest hetkedest meie elus. Esmapilgul võib see tunduda kaootiline, nagu üksikud noodid paberil, aga kui hoolsalt kuulata, hakkab moodustuma meloodia, võibolla isegi sümfoonia,” jutustab Hendrik.

Kas ta on siis rohkem filmi- ja seriaalinäitleja või lavastaja ja näitleja teatris?

“Igal asjal on oma voorused, teatris näitlemine ja lavastamine täiendavad teineteist ja on vahelduseks,” arvab mees.

“Sina istud nüüd oma tooli!” ütleb Maria Herminele koogitükki ette sättides ja teise käega kõrget lastetooli laua juurde nihutades. “Ee-ei,” kiljatab tüdrukuke dramaatiliselt. Ema otsustavus lööb hetkeks kõikuma, Hermine tõmbab samal ajal kärmelt koogitaldriku endale lähemale ja sätib end mugavamalt suurel toolil edasi istuma. “Hea küll...” taandub ema. Ilmselt tuttav situatsioon igale väikelapse vanemale. Ühelt poolt tahaks end vanemana kehtestada, teisalt mängid pidevalt peas mõttega: on see üldise rahu huvides hetkel kõige olulisem probleem, kui nüüd natuke järele anda?

Võidurõõmust torkab Hermine nina piimavahu sisse ja jääb üllatunult vaikseks. End kiirelt kogudes limpsib aga ninaotsa puhtaks ja annab märku, et jätkaks nüüd intervjuuga: “Hee, la-la-la!”

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu