Lained loksusid laisalt. Oli palav ja tuulevaikne ilm.

“Täna on kuum nagu saunas,” lausus Lola ise vallatult ühel jalal kekseldes. Tema kõrval istus pirakas lohe, Lola-plika lahutamatu kaaslane. Lohe noogutas loiult, oli näha, et temalegi tegid kuumakraadid pisut liiga. Uimased ja rammetud paistsid ka teised suvitajad.

“Ei tea, miks see paks onu liikumatult lamab?” pomises Lola murelikult.

“Äh, küllap on ta lihtsalt talveunes,” rehmas Lohe käpaga.

“Ega ta mingi karu ei ole, et talveunne jääb,” itsitas Lola. “Ja pealegi, praegu on ju suvi. Palavus aga on ohtlik.”

“Mismoodi see ohtlik on?” küsis Lohe kahtlustava pilguga ümbrust silmitsedes. Ta kargas jalule ning laksutas kurjalt lõugu. Lola puhkes naerma. See, et lohe üritas suvekuumust hammustada, tegi talle nalja. Siiski manas ta ette tõsise näo ning ütles: “Liigne kuumus muudab uimaseks. Inimesel hakkab paha ning ta kaotab teadvuse. Vaata kui punane see onu on, nagu keedetud vähk.”

“Mina võin aidata,” kibeles lohe.“Hiilin ta juurde ja puhun haigele kohale peale.”

“Rumal jutt lohe suhu tagasi,” ütles plika ning lõi isegi korra kannaga vastu maad. “Sina oled ju lohe ja oskad vaid tuld pursata. Kas sa tahad vaese onu ära grillida või?” Lohe lõi silmad häbelikult maha, temaga oli see lugu, et heateod kippusid pahatihti äpardusega lõppema.

Õnneks ei olnud kõnealusel onklil siiski suuremat häda. Ta tõusis, võttis pudelist sõõmu vett ning sumas ähkides ja puhkides merre.

Tüdruk aga otsustas lohet palavuse osas pisut õpetada ja teatas: “Pane palavaga alati müts pähe ja joo piisavalt vedelikku, näiteks mineraalvett, sest selles on kasulikke aineid. Aga kui näed, et keegi on üle­kuumenenud, siis aita ta vilusse, niisuta teda külma veega ja anna kindlasti juua,” vadistas tirts omasoodu. “Aga kui inimene on teadvuseta, helista 112, see on üks hiiglama tähtis number. Nii et jah, lohe, palavaga tuleb tihti vett juua.”

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu