Sel viisil kirjeldab oma enesetunnet kahe lapse (2 ja 4) ema Kristina (33). Nii tunneb ta end iga kuu pärast ovulatsiooni, kui saabub menstruaaltsükli teine pool. “Kas tõesti kuidagi teisiti pole võimalik?” küsib ta.

Naine kirjeldab, et nagu aamen kirikus kisub nädal-poolteist enne uute päevade algust enesetunne rappa. Kannatust ei jätku ja kõik ärritab kuidagi rohkem. Tekib sõnulseletamatu rahutus ja tuju on paha. “Samuti lähevad mul jalad ja kõht paiste, rinnad on turses ja mida päevadele lähemale, seda enam on alaseljavalu, vahel ka peavalu,” loetleb ta. Ning lisab muiates, et “karv ei läigi, juuksed lähevad kiiremini rasvaseks ja tunnen end koledana, seksiisust pole juttugi”. Kuupuhastus on vererohke ja kestab kuus päeva, kuid õnneks leeveneb halb enesetunne esimese paari päevaga. Enamasti hakkab kergelt määrima juba mõni päev enne tsükli algust.

Mees kodus vaid muigab selle peale, kui Kristina räägib talle hormonaalsetest muutustest ja tsükliga seotud enesetundest. Tõtt-öelda arvas naine ise pikka aega, et tal on lihtsalt paha iseloom. Ent miks see halb iseloom just kindlal perioodil kuus avaldub, seda selgitas talle naistearst. “Olen talle tänulik, sest kui sain teada, et premenstruaalne sündroom (PMS) on tõepoolest olemas, mitte naiste väljamõeldis ja vabandus, läks mõnevõrra kergemaks. Teiseks oli enne laste sündi olukord hullemgi: siis kippus mul päevade alguses lausa pilt silme eest kaduma, iiveldas ja tugevad kõhuvalud nõudsid valu­vaigisteid, jäin päevaks lausa voodisse.”

Beebipille naine ei võta, kuid lõpetas hiljuti antidepressantide kuuri, mida oli alustanud liigse ärevuse ja magamatuse tõttu. “Kummalisel kombel läks mu tsükkel paika, enne päevi enam määrimist ei esinenud, samuti leevenesid menstruatsioonieelsed vaevused.” Hea mõju kestab ka pärast ravimivõtu lõpetamist.

Millest on abi?

Ida-Tallinna keskhaigla günekoloogia ja sünnitus­abi resident Mariann Rugo kinnitab, et PMSi kujul on tegemist päriselt eksisteeriva terviseseisundiga – mitte tujukuse vabandusega! –, mille tõsidus varieerub naistel oluliselt. PMSi all mõeldakse menstruaal­tsükli teises pooles tekkivaid kehalisi ja psüühilisi kaebusi. PMSile omaseid kaebusi põhjustab suguhormoonide kõikumine menstruaal­tsükli vältel. Paljud organismi koed on naissugu­hormoonidele tundlikud, kuid see tundlikkus on individuaalne.

Kaebused algavad enamasti­ teisme­eas, kuid sagenevad vanusega. 30–40aastastel ja lastega naistel esineb neid kõige rohkem. “Enamik naisi kogeb PMSi sümptomeid mingil määral, kuid osal on need nii tõsised, et takistavad normaalset era- ja tööelu,” ütleb arst. “Seda diagnoositakse patsi­endi kaebuste põhjal ja oluline on muud probleemid välistada. Teste on vaja teha aneemia, kilpnäärme alatalitluse ja algava menopausi välistamiseks.”

Mariann Rugo rõhutab, et diagnoosi nurgakiviks on kaebuste tsüklilisus – need algavad pärast ovulatsiooni (tsükli keskpaik) või vahetult enne menstruatsiooni ja leevenevad mõne päeva jooksul pärast kuupuhastuse algust. Kaebused peaksid korduma mitme järjestikuse tsükli vältel, seega võib arst soovitada mõne kuu jooksul vaevused üles märkida.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu