Allar Jõks ei mäleta oma isa, kes hukkus liiklusõnnetuses, kui poiss oli kaheaastane. Mehe mälusügavusse on salvestunud vaid elu muutnud pilt: “Mäletan häguselt matuseid. Need olid talviselt külmal ajal Põlvamaal, Leevi surnuaial.”

1989. aasta märtsis, Tartu Ülikooli juuraõpingute kolmandal kursusel abiellus Allar Võrus oma kursuseõe Evega. Aasta hiljem, septembris sündis Jonatan. “Eve oli hinge­laadilt poeetiline, kirjutas luuletusi ja luges palju, tema kaudu nakatusin luulepisikusse ka mina,” meenutab Jõks eksabikaasat hea sõnaga. “Ma ise pole luulet loonud, kuid see on aidanud mind nii vägevamatel kui ka kehvematel aegadel.”

Jonatan saab septembris 26 ja on juba kahe lapse isa. Tollal oli ta kuuene ja Allar 32 aastat vana, kui nad kahekesi jäid, sest Jonatani ema läks Brüsselisse tööle.

Mees on tausta selgitamisel delikaatne: “Abikaasa läks välismaale, mina aga töötasin Tallinnas. Meil oli üha vähem kokkupuutepunkte ja lõpuks tundus lahutus lapse huve silmas pidades mõlema poolt vaadatuna kõige ausam.”

Koolitee alguses õppis poiss aasta Eestis, siis aasta Brüsseli rahvusvahe­lises koolis, seejärel taas Eestis ja edasi USAs, kuhu ema vahepeal kolinud oli. Isa käis seal ka külas, kuid seejärel lõpetati poisi loksutamine eri riikide vahel. “Jonatan pidi saama hariduse ühes koolis ja keeles, mitte paljudes erinevates,” põhjendab Jõks. Mingil ajal hakati temast rääkima kui üksikisast ning ega ta eitagi, et kasvatas aastaid Jonatani üksinda.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu