Ohoo, Meribelist on saanud printsess, kes jala ei käi ja vett ei joo, on mu esimene mulje uude kodusse sisse astudes. Tüdrukuke põristab mulle vastu roosal autol istudes ja jalgadega hoogu lükates. See jõuluvanalt saadud uhke kingitus hõivab hetkel täielikult lapse tähelepanu.

Neljarattalise lemmikuga ringi kihutamiseks on Meribelil ka piisavalt ruumi, sest pere ammune plaan kolida kahetoalisest elamisest Viljandi serval asuvasse avaramasse korterisse ongi teoks saanud. Uus kodu asub kenas kohas lasteaia kõrval.

Suurem elamine tõi Meribeli ellu suure muudatuse – ta hakkas magama vanematest eraldi. Või mis magama – ta saigi endale täitsa oma toa! Isa Mehisel on jäänud teha veel natuke remonditöid, aga juba on näha, et sellest tuleb üks tõeline printsessituba lossikujulise roosa mängutelgi, roosaks värvitud lastemööbli ja roosade sõiduteedega põrandavaibaga.

Lapse kolimine eraldi tuppa käib paljudes peredes suure kisa ja käraga, ühest toast ja voodist teise jooksmi­sega. Meribelil läks see õnneks kergelt, sest teda on algusest peale harjutatud magama ainult oma voodis. Kui tuttumineku tseremoonia on sama mis alati, siis ei olegi lapse elus suurt muutust.

“Esimestel öödel ta ikkagi ärkas paar korda, aga praegu magab kogu öö rahulikult ja ärkab alles kella 9–9.30 ajal hommikul,” kirjeldab ema Maris lapse kiiret kohanemist. Ta lisab, et enne, kahetoalises korteris juhtus sagedamini, et õhtul rahulikult uinunud lapse äratas vanemate magamatulek üles, kuidas need ka ei hiilinud. Ka päevaund on Meribel tasapisi harjunud magama oma toas, ainult haiguse ajal oli päeval uinumiseks vaja emme-issi voodi lohutavat turvalisust.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu