“Kui keegi küsib, mis on minu suurim unistus, siis see on süüa koos perega ühises söögilauas,” tunnistab veidi alla 30 aasta vanune Merili. Tema palvel on artiklis kõik nimed muudetud. Oma unistusest rääkides valguvad naise silmi pisarad. Sellest, mis tundub enamikule meist loomulik ja enesestmõistetav, on temale saanud elutähtis mureküsimus.

Kui mees on juba ammu leppinud Merili kasina menüüga ning sellega, et ta eraldi ja kindlatel kellaaegadel omaette köögis sööb, siis vanemal tütrel, peatselt kooli mineval Marisel hakkavad nüüd alles küsimused tekkima. Praegu on Merilil veel vabandus olemas: noorem laps, üle aastane Marjaana ootab, et emme teda toidaks – pole siis imestada, et emal pole mahti laua taga süüa. Kuid mis saab siis, kui ka pesamuna ise sööma hakkab?

Merili mees teab, et viimane asi, millega oma kaasat pulma-aastapäeval üllatada, oleks viia ta pidulikule õhtusöögile. Samamoodi on jõulude ja teiste suuremate pidudega. Neil osalemine on Merilile piin. “Minu jaoks on suur probleem, kui jõuluõhtusöök ei ole kell seitse, vaid tund varem või hiljem. See võib kogu mu päeva halvata. Juba ainuüksi mõte, et ma ei tea, mida külas olles lauas pakutakse, rikub meeleolu. Kui teised inimesed mõtlevad, et hoiavad päeval nõks söögiga tagasi, et õhtul endale rohkem lubada, siis minu “nõks” on ikka väga suur. Ja muidugi pean ma saama samal päeval ka trenni teha, kui on teada, et tuleb suurem söömine,” räägib Merili.

Ehkki naine võib küpsetada külla viimiseks imelisi kooke, ei maitse ta neist kunagi suutäitki. “Samas jahu- ja teraviljatooted mulle meeldivad, söön näiteks putru pea iga päev. Aga magusad koogid ja kringlid ei isuta kohe üldse. Enam ei teagi, kas asi on selles, et eelistangi soolaseid sööke, või selles, et tegemist on “tühjade” kaloritega. Hamburgerit sõin viimati 2009. aastal,” mäletab ta pisimaidki nüansse, mis seotud söömisega. Peale abikaasa ja paari lähedase ei tea keegi, et Merilit vaevab juba aastaid anoreksia.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu