Tallinnast pärit Alice (38) ja Kaidor Kahar (37) on alustuseks läinud kahelt autolt üle ühele. Peres kasvab kaks poega, Otto (9) ja Aksel (7). Mõlemal vanemal oli varem oma auto, kuid hetkel on otsustatud, et hakkama saadakse ühega ja sedagi kasutatakse oluliselt harvem.

Kui Alice ja Kaidor Nõmmele kolisid, ei saanud nad poistele kodu lähedale lasteaiakohta. “Lasteaed asus Mustamäel, nii et meie hommikud algasid sõiduga Nõmme taga­otsast Mustamäele, siis edasi kesklinna tööle ja õhtuse tipptunni ajal tagasi,” kirjeldab Alice. Kui juhtus, et laste sõidutamise ajal pidi üks vanematest kusagile mujale jõudma, oli ainuke variant minna teele eri autodega. “Meie kodust ühistranspordiga lasteaeda minek oleks võtnud aega rohkem kui tund ja sõita tulnuks kahe-kolme bussiga.”

Alice tunnistab, et tipptunnil sõitmine ja parkimiskoha leidmine kesklinnas tekitab parajat stressi. Kui Otto kodu lähedale kooli läks, tekkis ka nooremale lapsele kõrvaltänavas lasteaiakoht. Algas uus elu: hommikul viidi Aksel aeda, Otto läks rattaga kooli ja Alice hakkas koos abikaasaga rongiga tööle sõitma. “Autokasutus vähenes rohkem kui 80% kindlasti,” nendib Alice, “võibolla isegi rohkem.”

Kõige rohkem sõidab Kahari pere rongiga, millega jõuab kesklinna väga mugavalt ja ruttu. “Meie kodust Mustamäele-Õismäele pääseb bussiga, mis käib üks kord tunnis. Kui see buss liiguks tihedamini, saaksime autosõitu veel vähendada,” räägib Alice. Taksoga sõidetakse keskmiselt kord kuus, kui on vaja linnas kusagile kaugemale jõuda ja ühissõidukiga võtaks teekond liiga kaua aega.

Lastele meeldib liigelda rattaga, tõukerattaga või rongiga. “Kui vahel peame minema autoga poodi, siis nad ikka norutavad, et miks ei võiks rongiga minna.” Kodu lähistel asuv toidupood on üpris väike ja kehva valikuga, seepärast eelistab pere käia kaupluses, mis asub ühe rongi­peatuse kaugusel. Sinna minnaksegi tavaliselt rongiga, vahel jalgsi või rattaga. “Käime sellisel moel poes üks kord nädalas ja siis ühe korra nädalas käime ka autoga, et osta ära enamjagu nädala toidust ja muud vajaminevad asjad.”

Kuna pere üks auto on ikkagi hoovis käepärast, saavad tehtud ka kõik kaugemad käigud. Kui juhtub, et osa perest on autoga maale sõitnud, peavad teised oma tegemised hästi läbi mõtlema. Alice arvab, et minimaalne autokasutus võimaldab elada liikuvamat ja tervislikumat elu. “Kui ma lähen autoga tööle ja tagasi ning rohkem midagi ei tee, siis on mu päevane sammude arv 500. Jalutades koos lapsega lasteaeda ja seejärel rongile, et tööle minna – ja tagasi samamoodi –, on see arv üle 7000.”

Alice arvab, et linnainimesele on auto nii tarbe- kui ka mugavusvahend. Naine on rahul, et kesklinna tööle ei pea sõitma autoga, aga selle eelduseks on mugav rongi- ja trammi­liiklus. “Kõikidel kahtlemata seda võimalust pole,” möönab ta. Pere arvates ei tasu liigselt mugavustsooni kinni jääda ja kui võimalik, tasuks oma liikumisvajadus üle vaadata ning mõelda minimaalsele autokasutusele. Või auto üldse maha müüa.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu