Kuidas ootusaeg möödus?

Katrina: Väga hästi! Joogatasin ja tegin ikka tööd – olin mina ise, aga samas mõtlesin muidugi selle peale, et uus inimene on kasvamas. Umbes 30. nädalal käisin tööasjus veel Londonis ja New Yorgis. Ükski seiklus ei jäänud tegemata. Mul läks rasedus nädal aega tähtajast üle. Arst hakkas juba esilekutsumise aega kirja panema. Siis küll ehmusin ja mõtlesin, et tule juba ise! Proovisin igasuguseid nippe. Sünnituse päeval läksime veel matkama ning tegin harki-kokku hüppeid ja poolkükke.

Mismoodi kulges sünnitus?

Katrina: Esimene kord ei tea ju, mis need tuhud on. Natuke nagu midagi hakkab ja vist on ja... Olime pisut ärahirmutatud, et liiga vara haiglasse ei läheks. Istusime kodus ja mõtlesin: kas minna või mitte? Haiglasse jõudes oli aga seitsmesentimeetrine avatus ja nelja tunniga laps käes.

Milline oli elukaaslase Taavi roll sünnituse juures?

Katrina: Käisin Ämmaemandus­keskuses rasedate joogas ja seal rõhutati: “Naine, vaata oma mehele otsa ja küsi, kas ta päriselt ka tahab sünnitusele tulla!” Kui vanasti ei lubatud meest sünnitusele, siis praegu eeldatakse, et ta on juures. Kuid iga mees ei taha sünnitusele tulla ja seda ei saa pahaks panna, kui ta ei talu verd või sinu kannatusi. Küsisin siis Taavilt, aga tema jaoks oli tulek loomulik. Ta võttis sealolekust 110%. Masseeris neli tundi järjest mu alaselga, pakkus iga tuhu vahel vett. Ma ei kujuta ette, et oleksin seda temata teinud.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu