Psühholoogid toovad aeg-ajalt võrdluse, et kui perre sünnib uus beebi, on see väikelapsele umbes sama nagu täiskasvanule olukord, kui partner toob koju veel ühe armsama, öeldes: “Ma armastan teid mõlemaid, armasta ka sina teda ja hakkame kõik koos rõõmsalt elama!” Päris ootamatu ja vastuvõetamatu? Sellepärast tulekski enne beebi sündi hoolikalt teed siluda, et kooselu hakkaks sujuma võimalikult hästi.

Kristina Lehtmetsa (25) perre sündis teine laps Lenna (praegu 1 a), kui esiklaps Lisell (praegu 3) oli kaks aastat ja kolm kuud vana. Vanemad rääkisid Lisellile tihti tulevasest õest: et hetkel kasvab ta veel emme kõhus, kuid varsti tuleb välja ja tema sirgudes saavad tüdrukud hakata koos mängima. “Ootusajal oli suurem neiu igati armas, musitas ja paitas kõhtu, soovis õekesele head ööd,” meenutab Kristina. Ema-isa püüdsid Liselli iseseisvamaks kasvatada. “Harjutasime teda oma voodis uinuma ja seal ka magama. Andsime rohkem võimalusi, et ta saaks ise ennast riidesse panna, iseseisvalt süüa ja pissil käia. Üldjoontes saigi ta kõigega ilusti hakkama,” jutustab Kristina.

Kõik aga muutus päeva pealt, kui õde koju toodi. “Juba esimesel õhtul küsis Lisell: “Millal ta ära läheb?” Meie suur laps oli järsku tita, kes ei osanud enam midagi teha, algasid jonnihood ja välja lõi väga tugev armukadedus,“ ohkab naine tagantjärelegi. “Esimestel kuudel sai pisem korralikult vatti – suurem näpistas teda, lükkas, tahtis peale istuda, patja näkku suruda...”

Taoline olukord kestis umbes pool aastat, enne kui asi stabiliseeruma hakkas. Seni olid vanemad sunnitud olema turvameeste rollis: esmalt tuli päästa väiksem ja seejärel selgitada vanemale, miks tema käitumine vale oli. “Haiget saada ei meeldi ju kellelegi – sellest arusaamine ei tundunud Lisellile keeruline. Kuid sellest hoolimata läks armukadeduse häirekell mitu korda päevas tööle,” arutleb ema. “Harjumine tõsiasjaga, et tita nüüd jääbki päriseks, võttis meie võsukesel ehk veidi kauem aega kui mõnel teisel.”

Kõige rohkem aitas olukorda leevendada vanema lapse kaasamine igapäevatoimetustesse. “Lisell aitas tuua mähkmeid ja riideid, vajadusel pühkida õekese suud. Tunne, et ta on suurem ja targem – mida me püüdsime temasse süstida –, tekitaski temas rohkem tahtmist käituda suure õena, kes aitab väiksemat,” nendib Kristina. Ta lisab, et mängu tuli panna kogu leidlikkus.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu