Mõni väike ime juba sünnibki inglina. Ja võib juhtuda, et me ei saa iial teada, miks.

Sel talvel juhtus see ka minuga – loode mu sees ei soovinud suuremaks kasvada, rasedus katkes 6. nädalal. Arstide sõnul katkevad rasedused sageli esimeste nädalate jooksul ja mõnikord ei saa naine sellest ise arugi. Faktidele toetudes suutsin olukorraga leppida: siin pole süüdlasi, õigeid või valesid vastuseid, nii lihtsalt juhtus. Kuid emotsionaalselt on see kaotus – olenemata sellest, et väike – minu jaoks siiani kriipiv. Seda lugu kirjutades valasin palju pisaraid koos loo peategelastega.

Hiljutine valulik kogemus õpetas mulle tingimusteta tänulikkust. Mul on imeline pere, toetav abikaasa ja terve laps – meile on juba üks väike inimelu kingitud. Ma juba olen ema. Keegi armastab mind üle kõige maailmas ja mina teda. Mul on kõik hästi, siin ja praegu. Kui mu poeg jääb ka mu ainsaks lapseks, on see juba väga hästi. Ometi usun, et kuskil ootab veel üks armas hingeke pärale jõudmist...

Armastatud ja oodatud

Kui Keit Fomotškinilt (35) küsida, mitu last tema peres kasvab, vastab ta: “Neli.” Ja täiendab: “Kaks siin ja kaks seal.” Praegu kuuluvad Keidi ja ta abikaasa Sandra (30) perre kaks imelist tütart: viieaastane Helene ning aasta ja kaheksa kuud vana Helmi. Kuid paaril on ka kaks poega – kaks inglilast, kellele ei saanud osaks siin maailmas suureks sirguda.

Ingel, nagu pere teda nimetab, sündis esilekutsutuna 20. rasedus­nädalal. Lootel diagnoositi 18. kromosoomi trisoomia ehk Edwardsi sündroom, mida põdevate laste elu lõpeb väga varakult, vastsündinuna või imikuna. Keit ja Sandra otsustasid, et nende veel sündimata lapsuke saagu ingliks taevas.

Sandra jäi peagi uuesti beebi­ootele, pere ootas rõõmsas elevuses kohtu­mist juba eos nii armastatud Hugoga. Septembris 2014, vaid aasta pärast esimese poja kaotust, kui Sandra oli nüüd tuhudega haiglasse pöördunud, tõdesid arstid, et beebipoisi süda oli emaüsas seisma jäänud. Sandra tõi ilmale poja, kellel pidi laskma minna veel enne, kui oli temaga kohtunud.

Nii Hugo kui Ingli puhul võtsid vanemad aja, et poegadega selles ainsas neile jäänud hetkes koos olla. Ühtaegu tuttavaks saada ja hüvasti jätta. Mõeldi sellele, kui palju rõõmu tõid lapsed nende üürikese olemasolu jooksul ning kui väga armastatud ja oodatud nad olid olnud. Hugo ja Ingel puhkavad vaikuse laste rahupaigas Harju-Ristil, mitte kaugel oma perest ja kodust. “Me kanname kõiki oma lapsi südames, peame neid kalliks ja nad kuuluvad ühtmoodi meie perekonda. Hugo ja Ingel on meie jaoks reaalselt olemas. Ehkki mitte füüsiliselt, siis mõttetasandil oleme nendega sageli koos. Mu tütardel on kaks venda, kes lihtsalt elavad taevas. Meie jaoks on hea niimoodi mõelda, see aitab,” ütleb Keit ja tunnistab, et mõned korrad aastas tabab teda lainena kurbus. “Eriti siis, kui kuuled või loed teiste lugusid. Kui ongi soov jälle kurb olla, tuleb see lihtsalt korraks läbi elada ja uuesti keskenduda sellele, mis hästi.”

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu