Kaks aastat tagasi kevadel oli Piret (28) enda arust igati sünni­tuseks valmis: ta oli käinud perekoolis ja lugenud raamatuid loomulikust sünnitusest. Keisri­lõike kohta ta ei lugenud, sest naise kindel soov oli sünnitada esiklaps ise, ilma igasuguste valuvaigistiteta.

Oli nädal üle tähtaja, kui Piretil algasid õrnad valud. Järgmise päeva õhtul muutusid tuhud tihedamaks ja naine võeti haiglasse. Ei läinud kaua, kui tal tekkisid väga tugevad seljavalud. Kahjuks muutus ka lapse olukord keeruliseks. “Titale pandi peaandur, mis tähendas, et olin juhtmetega masina külge aheldatud ning sain oma voodi juures liikuda vaid meetri raadiuses. Kõik mu teadmised liikumise kohta, mis võiks sünnitust kiirendada ja leevendada, olid seega asjatud. Valud aina tugevnesid, emakakael aga ei tahtnud avaneda. Epiduraaltuimastus võimaldas mul lõpuks paariks tunniks uinuda.

Ärgates nägin arsti, kes vangutas pead ja ütles, et kahjuks peab tita huvides tegema erakorralise keisrilõike. Olin šokis, nutsin ja tundsin ennast läbikukkununa.”

Edasist mäletab ta nagu filmi: kuidas teda nutvana ja üle keha värisevana sõidutati kiiresti mööda koridore ja lifti opisaali. “Ämmaemand küll lohutas mind, et olid tubli ja tegid kõik, mis said, aga see läks ühest kõrvast sisse ja teisest välja.”

Piret kirjeldab, et lõikus ise polnudki hull. “Tundsin vaid kõhu sikutamist ja juba öeldigi, et poeg on käes. Kuid hiljem lapsega koos palatis olles hakkas peas vasardama mõte, et ma ei saanud hakkama. Oli isegi veidike häbi oma sugulastele teatada, et laps on käes... aga ta tuli keisriga. Hiljem sain teada, et ka mu elukaaslane oli koju minnes veidike pettunud ja justkui häbenes. Tundsin end naisena läbikukkunult: ma ei suutnud nii loomuliku asjaga hakkama saada. Veel kuu aega hiljem võisin sünnitusele mõeldes nutma puhkeda. Lisaks kartsin oma armi vaadata ja puudutada, see tundus nii kole ja valus. Olin kindel, et rohkem ma lapsi ei taha.”

Teine kord veel raskem

Kuid haavad paranesid ning juba aasta möödu­des jäi Piret teise lapse ootele. Ämmaemand küsis kohe, kas ta soovib seekord ise sünnitada või valib kohe keisri. Piret vastas kindlalt, et sünnitab ise, sest uskus, et on nüüd oma kehast teadlikum ja saab hakkama. Sünnituse alguses tundus, et kõik lähebki palju paremini. Ometi saabus peagi déjà vu: emakakael avanes üliaeglaselt ja vaja läks epiduraal­tuimastust.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu