Eestis, kus saab nautida luksust vanemahüvitise eest lapse pooleteise­aastaseks saamiseni kodus olla, tundub vanemaile julm kohe hüvitise lõppedes pisike, äsja käimaõppinud põnn kaitsvate koduseinte vahelt sõime­uksest sisse lükata – ligi kahekümne omaealise­ sekka. Kohta, kust ei leia eest kullipilgul oma ilmaime heaolu eest hoolitsevat ema või isa.

Kohta, kus on vaid kaks õpetajat, kes jagavad end kõikide nende tatiste ninade (meie kliimas aasta läbi), pühki­mata pisarate (neid tuleb ju ikka ette), pissiste mähkmete, kadunud kaisukarude, võimuvõitluses tekkinud kriimukeste ja kallistust ootavate käekeste vahel. Ükskõik kui head on õpetajad ja kui ilusad ruumid, tähelepanu kõigile ja kogu aeg jaguda ei saa.

“Mis teha, elu ongi selline!” ütlevad mõned vanemad. Nende lapsed saavadki tihti uues keskkonnas paremini hakkama. Paljud emad-isad aga leiavad, et pooleteiseaastane laps pole veel nii suureks keskkonna­muutuseks küps.

Niisiis algab skeemitamine, kalkuleerimine ja klapitamine, kuidas kolinal langenud peresissetulekuga toime tulla, et üks vanematest saaks veel aasta lapsega kodus olla. Või logistika meistriklassi kuuluv ettevõtmine, et lapsuke ema-isa töö ajal hoitud saaks. Tere tulemast tagasi reaalsusesse – enam kodus istumise eest palka ei maksta!

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu