“On teil lapsed? Oo, sel juhul soovitan just seda autot – see püsib paremini teel ja on turvalisem, kui keegi peaks otsa sõitma!” soovitab müügimees. Mitu tuhat eurot lisakulu või võimalus, et keegi sind ühes lastega teelt välja rammib – see valik pole nõrganärvilistele.

Lausa ime, kuidas suurem osa meist nõukogude ajast eluga läbi tuli. Ajast, mil lapsi sõidutati veoauto kastis heinapakkide otsas ja sõideti jalgrattaga, millel juba uuena olid jupid puudu. Selle tugeva kontrasti pinnalt on hakatud tänapäeva lapsi kutsuma vatitupsulasteks, kes ilma sisse pakkimata justkui ei jääkski ellu. Ent kes neid pakib? Eks ikka me ise – turvamata lapsepõlve ellujääjad!

On vanemaid, kes laiendavad turvamulli ka lapse elukogemusele, et kaitsta teda ebameeldivuste eest: ebaõnnestumiste, pettumuste, liigse pingutuse, valu ja väljakutsete eest. Need on helikoptervanemad, kes oma võsukest varjuna saadavad. Piirduks see vaid eelkoolieaga! Paraku järgnevad need vanemad ka kooli, USAs isegi tööturule, kus nad oma lapsukesele paremaid tingimusi välja kauplevad. Tegu on ka Eestis üha kasvava probleemiga, kus lapsi kõikjale treppi sõidutatakse, kuni selleni välja, et koolijuhid peavad vanematele meelde tuletama, et koolis käivad siiski lapsed, mitte isad-emad.

Helikoptervanemad hoolitsevad, et lapsel oleksid õiged õpetajad, õiged sõbrad ja hobid. E-kool on nende teine kodu – nad on ülekontrollivad, -hoolitsevad ja -pingutavad. Nad ei lase lapsel oma asjade eest vastutust võtta. Kuigi vanemaid kannustavad parimad kavatsused, on tulemuseks saamatud ja eluvõõrad lapsed, kes ei õpi kingapaelu siduma, ei julge tikku tõmmata ega noaga lõigata.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu