Steve (40) jalutab iseenda loodud muinasjutulises maailmas, Tallinnast paarikümne kilomeetri kaugusel asuvas Viikingite külas ringi nagu viikingipealik – väljanägemiselt pikk ja tugev, hoiakult kindel ja karm, samas nii lähedaste kui võõraste suhtes tähelepanelik ja hooliv. Selles, et ta on tõeline kindlusemüür ja seljatagune oma pojale Teironi­le (4), tütar Eleanorile (6), abikaasa Triinule (34) ja Triinu varasemast kooselust sündinud tütrele Carmenile (10), ei kahtle vist keegi, kes seda peret kasvõi korra üheskoos näinud.

“Milleks talle kindad?” küsib Steve abikaasalt, kui too tunneb huvi, kas Teironil õue minnes kindad ikka kaasas on. Väljas on paar miinuskraadi, maad katab kerge lumekirme. Pereisale ei tähenda väike külm ega lumi midagi – sellises “igas olukorras ellujäämise, viikingite vaimus” on ta kasvanud ise ning kasvatab ka oma lapsi.

Lood viikingite seiklus- ja võitlus­rikkast eluolust imbusid Steve’i teadvusse juba lapsepõlves, kui ta onu Urmas Jõgi tuli pärast pikka äraolekut tagasi Põhja-Uuralitest ning kinkis õepojale karbitäie vanu postmarke, sealhulgas Eesti Wabariigi ajast pärit viikingimarke. Seda, et kunagi võiks tema elutöö ja unistuste täitumine muinassõdalastega seostuda, ei osanud nelja-aastane poiss muidugi aimatagi. Tagant­järele on mees kindel, et seeme sai mulda just tollal.

Sirgunud noormeheks Tartus, kunstnikust ema Eve Luige ja tema elukaaslase, skulptor Jaan Luige peres, oli Steve’i elus tähtsal kohal sport. “Võõrasisa oli Tartus karatetreener, samas õpetas ta mulle ka taiji’d, mis arendab hästi energiate liikumise tunnetamist. Lisaks võitlusspordile tegelesin nooruses seitse aastat ujumisega ja edaspidises eluski olen end treeningsaalides vormis hoidnud,” räägib Steve. Oma isa, Tallinnas elava tuntud kunstikoguja ja galeriiomaniku Šifara Hindreksoniga hakkas poiss rohkem suhtlema alles pärast viiendat klassi.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu