Tõtt-öelda ei taha seda aega meenutadagi. Raske uskuda, et selline lahus kooselu nii kaua kesta võis! Esialgu olin kindel, et küllap lahenevad asjad umbes aastaga niipalju, et elame eri kodudes. Selleks aga tulnuks abielu lahutada. Kuid seda saab rahumeelselt teha ainult sel moel, et mõlemad annavad sisse lahutusavalduse. Mismoodi aga lahutada end mehest, kes keeldub igasugusest suhtlusest?

Pole võimalik kirjeldada olukorda, kus elatakse ühes korteris, aga üks inimene teisega ei räägi, ei ütle isegi tere. Võimalik, et paberite vormistamine oleks läinud libedamalt, kui oleksin välja kolinud. Kuid mul ei olnud minna kuhugi ega kellegi juurde. Oli ainult mees, kellega olime kui võõrad, ja abielu, mis juba pikka aega polnud toiminud. Ja ühised lapsed, kes olid ammu pinna jalge alt kaotanud.

Loota, et lapsed kooselu kiiva­kiskumist ei märka, on rumal. Tõtt-öelda arvan, et lapsed saavad eba­kõladest vanemate vahel enne aru kui asjaosalised ise. Mida pikemalt need eba­kõlad kestavad, seda suuremad probleemid lastel tekivad. Just laste pärast ma lahutada tahtsingi! Olen ise pärit perekonnast, kus elatigi lõpuks koos laste pärast, hambad ristis. See ei olnud tore elu. Vanemad lahutasid alles siis, kui mul kool läbi sai. Mäletan kergendust, mis saabus. Sain hakata mõlema vanemaga normaalselt suhtlema ja oma elu kavandama. Ja ka nemad justkui vabanesid, nägid jälle elul mõtet – seni oli meie kõigi tuleviku kohal olnud suur hingemattev vari.

Sain väga hästi aru, et olime mehega mõlemad paljusid asju valesti teinud, üsna võrdselt kusjuures. Enne lahkumineku otsust olin ka depressiooni põdenud, nii sügavalt, et jäin mõneks ajaks isegi tööst eemale. Õnneks sain õigel ajal abi ja tõusin mõne kuuga uuesti jalule. Energia tuli tagasi ning otsustasin meie abielu päästa. Tahtsin suhte selgemaks rääkida, kõrvalist abi otsida, teha midagigi, enne kui asja lootusetuks kuulutan.

Kuid mu mehel ei olnud abielu suhtes mingeid illusioone. Seda, et kooselu ei suju, ta vahest südames teadis, kuid pidas seda normaalseks olukorraks, millest pole väljapääsu. Talle polnud vaja ühiseid eesmärke, võimatu oli isegi pere eelarve planeerimine, rääkimata laste kasvatamisel ühistele seisukohtadele jõudmisest. Mehe arvates pakkus elu vaid raskusi ja need tuli lihtsalt ära kannatada. Minu vestlusi sel teemal pidas ta esinemiseks, teatritegemiseks, väljamõeldiseks. Siis juhtuski, et ühel õhtul magama minnes ma enam ei suutnud. Tõusin püsti ja kolisin teise tuppa.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Pere ja Kodu